Minu aasta Argentiinas: Puhkus Tšiilis

Holaa amigos!

Nagu pealkirjast näete, siis jõudsin vahepeal käia ka oma hostperega Tšiilis! Paljud raudselt mõtlevad, et aa ta on niigi vahetusõpilane kuskl teiselpool maailma otsas, see juba täielik puhkus ja nüüd käis veel kuskil Tšiilis puhkamas, et mismõttes nagu?! Siis tegelt ütlen ausalt, et vahetusõpilane olla ei ole PUHKUS, absoluutselt mitte. Sa pead pidevalt pingutama, et arendada oma keeleoskust ja asjadest paremini teises keeles aru saada ning lisaks pead pingutama, et sulanduda sisse kuskile sõprusringkonda, kui sa just ei taha pidevalt üksinda kodus passida ja sinna otsa lisandub veel mitmeid asju, aga mu postitus on siiski Tšiilis käigust, nii et...

Kuna suvevaheajal (eriti jaanuari kuus) on La Platas olla täielik piin, kuna siin pole merd ega järvesid lähedal ja seda kuumust siin raske taluda, siis otsustasime, et lähme perega Tšiili. Kokku oli meie reis 15 päeva (16-31.jaanuar), kuid kuna me läksime autoga, siis kohapeal nii kaua olla ei saanud.

Räägin siis ära ka väikse intsidendi, mis täpselt päev enne reisi juhtus. Mina, coti ning guadi olime ühel ööl vanavanemate juures ning kui järgmisel päeval koju jõudsime, rääkis ema meile, et isa, kes tavaliselt alati paneb auto garaazi ning võtab autost kõik asjad tuppa, siis sellel ööl oli ta jätnud auto maja ette. Isa oli ärganud keset ööd üles sellepeale, et kuulis väljas maja ees mingeid imelikke hääli. Poolunes mitte midagi aru saades läks ta uksele ning kui ta ukse avas, nägi ta auto juures 2'te inimest. Üks neist autos sees midagi askeldamas. Kui isa aru sai mis toimus, siis jooksis ta ruttu tuppa, et äratada üles ema, kes sügavalt magas, ta üles äratas ning talle ütles, et ruttu politsei kutsuks. Ema ei saanud unesegasena midagi aru ja arvas, et see mingi nali. Isa selleajaga aga jooksis välja ja hakkas neid vargaid keset tänavat kell 3 öösel taga ajama. Isa kuulis kuidas üks neist ütles teisele, et ta enam ei jõua ning viskas siis asjad maha ning mõlemad jooksid eri suundadesse. Umbes 4minutiga jõudsid kohale 3?! politseid ning asusid vargaid otsima ise. Ühesõnaga lõpuks kui politsei küsis, mis ära varastatai, tuli isal meelde, et ta oli sellel õhtul terve oma rahakoti autosse unustanud, koos pangakaardi, juhilubade ja kõigega. Kui politsei dokumenti küsis, arvas isa korra, et ka see varastati ära ning Tšiili sõit jääbki tal ära, aga õnneks oli ta selle unustanud pükste taskusse. Kuid juhiload ning pangakaart, ilmselgelt 2 kõige olulisemat asja reisimiseks, eriti kui läksime autoga, need varastati ära ning kätte ta neid ei saanudki. Käis reisil ilma rahata ning juhiloata :D Vaene ema, kes sellepärast palju rohkem sõitma pidi.

Igatahes, läksime siis 7'kesi. Mina, vanemad, Coti, Guadi ning vanavanemad. vanavanemad enda sõiduautoga ning vanaisa laenas oma bussi meile. Mina, Guadi ning vanemad siis bussiga ning vanavanemad ja Coti autos. Vanaisa oli bussis tagumised istmed välja võtnud ja asemel pannud diivani ehk siis võite ette kujutada, kui mugavaks see mu reisi tegi :D Terve aeg sain pikali olla ja ruumi oli nii palju nagu oma voodis oleks olnud. Hiljem läks Guadi ka vanavanemate autosse ning siis oli terve diivan ainult minupäralt ning olime bussis ainult kolmekesi, mina ja vanemad. Ja kuna isa on selline, kes teeb kogu aeg nalja, siis terve aeg ainult naersime ning tänu sellele läks sõit natuke kiiremini.

Tšiili läksime läbi Mendoza, Argentiina provints Tšiili kõrval (sinna sõitsime umbes 12h) ning ööbisime ühe öö sealses hostelis. Hommikul kella 8 aeg jätkasime sõitu Tšiili poole ning meid hoiatati, et ooteaeg Tšiili piiri ääres võib olla terve üks päev. Ja nii me pidimegi ootama üli pikas autoderivis 6h, sest Tšiili piiripunktis pidi olema suht range kontroll. Aga see tee mis oli Argentiina ja Tšiili vahel ning kus ootama pidime, oli õnneks mägede vahel ning vaade oli uskumatult ilus! Mina muidugi pool ajast magasin haha. JA MA NÄGIN SEAL MAGADES KA OMA ESIMESE UNENÄO HISPAANIA KEELES!!! Te ei kujuta ette kui õnnelikuks võib see pisike asi teha. Kusjuures nägin unes, et magasin terve reisi maha ja tänu sellele ärkasin unest. Ärgatesrääkisin sellest kohe vanematele ning nad norisid mind pärast terve aeg, et Iida sa ei tohi magada, et äkki magad terve reisi maha ja ei näegi siin midagi. See oli muidugi naljaga ning nad olid üli õnnelikud, kui ütlesin, et unenägu oli tervenisti hispaania keeles.

Esimesed 3 ööd olime me Tšiili linnas nimega Viña del mar, mis on üks populaarsemaid turismikohti Tšiilis. Ööbisime seal ühes ridaelamus. Kahel päeval käisime rannas. Esimene rand oli väga kivine ning seal oli lihtsalt valus ujuma minna ning teises rannas olid niii hiiglaslikud lained, et seal oli ujumine lihtsalt keelatud. Kõik inimesed seisid lihtsalt vee ääres ning kui laine tuli, siis see pritsis kõik märjaks. Seal me peale rannas käigu midagi rohkemat ei teinudki. Aa õhtul käisime natuke linnapeal jalutamas ka ning muidugi mõlemal õhtul käisime väljas söömas. Muide, Tšiilis on väljas söömine palju palju odavam, kui Argentiinas. Ning üldse seal on ka odav elektroonika ning riided. Paljud argentiinlased lähevad Tšiili, et osta uusi telefone, telekaid jne.

Järgmisena sõitsime me teise Tšiili otsa, kohta nimega Pucón, kus asuvad ka vulkaanid. Seal üürisime me 7'ks ööks ühe cabana, mis nägi välimuselt välja väga sarnane nagu suvilad Võsul, nii kodune tunne tuli haha :D See oli täiesti uus, alles valminud ning nii modernne. Pucónis olles käisime me järve ääres mis on keset mägesid ning kust näeb otse vulkaani. Tõsiselt ilus rand! Ainus miinus oli see, et liiv randades on vulkaaniline (ma ei tea kas eesti keeles öeldakse nii), siis paljajalu seal kõndida ei saa, kuna sul on lihtsalt tunne, et need pisikesed kivikesed põlevad su jalgadesse sisse.
Plaan oli ronida ka ühe vulkaani otsa koos giidi ja täisvarustusega, aga öelda, et kuna vulkaan purskas alles eelmine aasta ning pole piisavalt kaua aega sellest möödas, siis sinna ronimiseks peab olema vähemalt 18 aastane ning kuna ma veel 18 ei ole, siis seda me tegema ei läinud.
Käisime me aga ühe teise vulkaani juures nimega Villarrica ning ronisime selle poole peale, nii kaugele kuni teerada ulatus. Siis käisime tegemas raftingut ning see oli vist esimene kord mu elus käia raftingul. Okei, Eestis käisin ühe korra, aga ma ei saa seda nimetada raftinguks võrreldes sellega mis oli Tšiilis. Sellel päeval oli ilm pilves ning jahe ning kuna mul oli eelmisel õhtul palavik olnud siis veits põdesin, et jään veel haigemaks pärast seda, aga see vist hoopis ravis mu terveks :D
Raftingul käisime viiekesi, mina, õed, isa ning vanaisa. Ema ei tulnud, sest tal on paaniline veekartus :D ning vanaema jäi talle seltsiks. Meil oli lihtsalt üli lahe raftingu seltskond ja üldse ma olin üli rahul, et seda teha sain, kuigi vesi oli sellel päeval täiesti jääkülm sõna otsesesmõttes, siis ma hüppasin isegi vahepeal vette. Ja pärast seda polnud mul ka enam külm ning õhk tundus väga soe kuna vesi oli tõsine jää :D Järgmistel päevadel käisime me jälle rannas ning ning pärast rannaskäiku käisime tavaliselt linnas poodides ning mitmel õhtul käisime ka väljas söömas, sest lõunat valmistasime alati meie cabanas. Aa ühel päeval järve ääres olles käisime ka isa ja õdedega banaaniga sõitmas ja kuna mu isa selline, kellele meeldib lollitada jne, siis kõik sellised tegevused temaga üli lahedad :D

Kuna kolmel viimasel päeval vihma sadas ning väljas midagi teha ei saanud, siis sõitsime teise linna kaubanduskeskusse. Vanemad ostsid sealt ka koju uue teleka ning peale selle veel kööginõusid, voodilinasid jnejne.

28'ndal hakkasime siis tagasi Argentiina poole sõitma ning plaanis oli peatuda Argentiina provintsis nimega Bariloche, kus elab tädi mehe (Nico) pere, ta vanemad ning vend ja õde. 2 ööd ööbisimegi nende pool. Sinna jõudsime 22 aeg õhtul ning selleks ajaks oli Nico ema valmistanud õhtusöögi. Istusime ja õhtustasime kõik koos ning hiljem ütles Nico vend, et läheb ühe sõbraga ühte pubisse istuma ning kas tahame Cotiga kaasa minna. Lõpuks läksimegi siis Joaquini, ta sõbra, ta õe ning Cotiga pubisse istuma :D Koju jõudsime kella 3 paiku öösel ning äratus oli kell 7 hommikul kuna, Joaquin lubas meid viia ühe mäe tippu, kus pidi väga ilus vaade olema. Teerada mäe tippu oli umbes 11km. 11km tõusu mäe tippu. Teekond sinna mäe tippu ise oli juba niii ilus. Seal oli nii kiviseid kohti kui ka kohti, kus tundus nagu oleksid kuskil metsas ning seal voolasid ojad ehk siis puhas vesi otse mägedest mida võis juua. Mul oli õnneks sellel päeval nii palju energiat ka, et see mäe tippu kõndimine polnudki üldse raske. Vanemad ning õed ütlesid küll, et see oli ülimalt raske ja väsitav. Joaquin aga ütles õnneks, et mäe tipus on üks järv, kuhu saame ujuma minna. Mäe tippu jõudes nägimegi, et seal oli järv ning see vesi oli veel jäisem kui raftingul käigu päeval. Aga ma mõtlesin, et nh mitu korda elus ma ikka sinna tagasi lähen ning pean võimalust kasutama ning ujuma minema. Pakun, et see vesi oli maximum 10 kraadi. Minujaoks oli mäe tipust alla kõndimine palju lihtsam, sest seda tegin ma joostes. pärast seda peatusime me veel ühe järve ääres, sest tahtsime jalad külma vette panna, et neid jahutada, kuna kõigil olid jalad väga valusad sellest mäe tippu ronimisest ning me käisime isaga jälle ujumas. Kui mäe tippu ja alla kõndides väsimust ei tundnud, siis hiljem õhtul mu jalad lihtsalt ei liikunud, samamoodi ka mu õdedel. Läksime linnapeale ning Guadi kaasa ei tulnud, kuna ta ei suutnud kõndida ning meie Cotiga läksime ning lihtsalt kõndisime nagu 2 pingviini linnavahel. Õnneks järgmisel päeval enam nii hull ei olnud ja see mäkke ronimine oli kõike seda täiega väärt ja kui ütlesin Joaquinile, et mulle nii meeldis ja tahan kunagi kindlasti tagasi tulla ja veel kuskile sellisesse kohta minna, siis ta ütles, et võin talle alati teada anda ja ta nõus mind viima. Joaquin muide on selle mäe tippu ise nii palju matkanud, et kui küsisin mitu korda ta seda teinud on, siis ta ei osanud seda öelda, sest neid kordi oli nii palju olnud, et ta enam ei mäletanud. Ja ta on üldse selline inimene, kellele meeldib avastada uusi kohta, kus palju inimesi ei käi ning tänu sellele ta ongi matkanud mitme mäe tippu lihtsalt sõpradega, seal telkinud jne.

Järgmisel hommikul jätkasime sõitu ning kui olime jõudnud linna nimega La pampa, peatusime seal ühes korteris, et hommikul sõitu jätkata. Õhtul käisime linnas pitsarestoranis söömas ning kuna olime kõik nii väsinud, siis läksime korterisse jõudes põhimõtteliselt otse magama.

Järgmisel hommikul hakkasime jälle sõitma ning La Platasse jõudsime tagasi umbes 16 paiku. Koju jõudes pakkisime asjad lahti ning lihtsalt vedelesime diivanil kõik, sest olime autosõidust nii tüdinud ning vanematel oli järgmine päev tööpäev :D Vahepeal midagi põnevat juhtunud pole, kui et olen sõpradega väljas käinud ja niisama toas logelenud, sest väljas on igapäevaselt tohutu kuumus ja seal lihtsalt ei kannata olla.

Nüüd 4'ndal veebruaril oli vanemal õel Valentinal 20.sünnipäev. 5'ndal pidas ta sünnipäeva meil oma sõpradega, 6'ndal tulid meile sugulased kellega sõime koos selle puhul õhtust ning hiljem läksin mina sõbrannadega bolichele :)

Sain vist kõik öeldud nüüd.

Kuni järgmise korrani,
Besos!